Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama ühest ammusurnud lapsukesest, kelle elu ja surm mulle nii hinge läksid, et ma mitu päeva tema pärast nutsin. Minus kasvas jabur soov midagi talle teha. Alguses ma mõtlesin Roosast. Ja mõte ei liikunud. No eks ma lähtusin stereotüübist, et küllap kõik väikesed tüdrukud armastavad roosat. Eile aga hakkasin tegema endale kõrvarõngaid ja äkki asi muutus - ma sain aru, et see, mis mu näppude vahel kasvab, ongi talle. Ei mingit roosat, hoopis jahe sinine ja näpuotsaga soojendavat pruuni. Kõrvarõngast sai päikesekujuline ripats ja päriselt hakkab seda kandma üks väga armastatud tüdruk (kas see armastus saab soojendada Irina Sergejevnat?).
Tema emast, Marina Tsvetajevast, kirjutatud Tzvetan Todorovi raamat
Elu tules tekitab väga vastakaid tundeid. Õigemini, raamat ei tekita, raamat on väga hea, aga Tsvetajeva ise tekitab. Kuigi lõpuks mulle tundus, et ma vist sain temast aru, tema hingest.
Siin on fotogalerii Tsvetajevast ja tema lähedastest (raamatut lugedes on teinekord hea, kui nö pilt on silme ees).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar