Ja muudkui tuleb...

... neid kõrvarõngaid! Siin on vasksete pärlikübarate külge kinnitatud tillukesed mustad vasekarva otstega helmekesed. Kübarates on elevandiluu värvi klaashelmed; värvilt on nad ühesugused, kuid üks on teisest veidi suurem - väike assümmtriline kiiks. Kübarate krooniks on mustad lilleõie faktuuriga kaunitarid.

Preili põlvikud

Käsitööpäeval Jõhvis oli kohal ka Mammi lõngapood. Mulle hakkas väga meeldima see lõng, mõnusad värvid ja tekstuur. Ja ma pole varem stretch-lõngast midagi kudunud. Seal olid näidiseks ühed väikesed põlvikud kootud. Mõtlesin, et prooviks ka.

Täitsa mõnus, iseäranis kui vardad nii hästi lõngaga harmoneeruvad:) Ühest tokist (50 g, 230 m) saab vabalt ühed nr 22-23 põlvikud ja jääb veel ülegi (nt heegeldatud mütsi jaoks?)


Sääre mustri leidsin ühest vanast Sandrast (kuna ajakirja kaas on kuu ja aasta koha
pealt ajahamba poolt ära näritud, siis kirjutasin mustri siia ka), hästi lihtne, aga jääb kirju lõngaga ikka näha ka.


Kanda koon ma nii, et paremidiselt ühe silma koon, teise tõstan kudumata, pahempidiselt koon kõik läbi. Nii jääb kand aimatavalt triibuline ja tugevam, st vastupidavam.

Ja siin on preili seelik, mis vanaema kudus, täies ilus. Ma olin pakki saades (seelik saabus seitsme maa ja mere tagant) nii õhinas, et avades lõikasin seelikusse kogemata augu sisse. Nii said seelikule lilled:)

Roosa Udu

Selle ripatsi peal on üks vaaana foto, mis tehtud veel kuldsel kooliajal. Fotol oleva kannuga keetsid teed juba mu vanavanemad. Kooliajaks pärandus ta mulle ja osutus peale sihtotstarbelise kasutamise ka suurepäraseks modelliks. Ja nüüd on saanud ehteks. Et illustreerida meele minevikurände - aga vanasti vat... - on ta saanud kuldroosa raamistuse. Mitte puust ja punaseks, vaid pärlitest-traadist-paeltest ja roosaks:)

Detaile lähemalt ka:

Edit: müüdud.

Kõrvarõngahooaeg

Need toretsevad kõrvarõngad on tehtud koonusekujulistest pärlikapslitest, milledele on kamaluga pisikesi musti vasksete otstega helmeid külge riputatud. Koonuste sees on peidus beezhid pärlid ja nende otsas pisikesed mustad filigraanhelmed. Et ikka heliseks ja tiliseks ka, kuigi vaevukuuldavalt:)

Edit: müüdud.

Valentinale mõeldes

Ühed roosad kõrvarõngad teile, mu armsad sõbrad!

Edit: müüdud.

Sinise saaga jätkub

Paistab, et olen sattunud nüüd kõrvarõngaste lõksu. Neid muudkui tuleb ja tuleb...
Vasksed filigraanhelmed on kaunistatud pisikeste siniste lihvitud helmestega. Need omakorda on otstest natukse vasksed - ühesõnaga, lihtsalt - iludused!

Edit: müüdud.

Maa ja taevas

Pruuni kombinatsioon sinisega on selline kooslus, mis on mind juba iidsetest kunstikooli aegadest painanud. Siiani ei saa küll öelda, et mulle just meeldiks neid värve kanda. Kuid iseenesest koos on nad kuidagi ligitõmbavad. Mingi aeg tagasi värvisin lõnga: panin suurde potti 4 purki, kahte neist sinise värvi ja soola lahuse, kahte pruuni-beezhi lahuse. Siis surusin lõngavihi otsipidi purkidesse. Seda osa, mis kahe purgi vahele jäi, pintseldasin niisama värviga. Ja niimoodi vesivannis ma seda lõnga hautasin ikka jupp aega. Lõpuks kastsin äädikaveega, et värv kinni jääks.
Ja nüüd siis hakkasin kampsikut kuduma. Tükk aega mõtlesin, et millist teha. Proovisin palmikuid, aga kirju lõngaga nad ei paista ju välja. Lõpuks otsustasin lihtsa 4parem-, 4pahempidi sooniku kasuks (ajendiks number 4 valikul sai üks ametialane kohtumine; tahtsin süveneda sellesse numbrisse, et mis ja kas on selles maagilist - ja mis saab olla paremat terve kampsunitäie silmuste 123412341234... lugemisest. Ideed saavad teinekord alguse kummalistest asjadest.)
Plaani järgi peaks tulema raglaanlõikeline kõrge kaelusega "suusakampsun". Vaatame, mis välja tuleb.

Irina Sergejevna Efronile

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama ühest ammusurnud lapsukesest, kelle elu ja surm mulle nii hinge läksid, et ma mitu päeva tema pärast nutsin. Minus kasvas jabur soov midagi talle teha. Alguses ma mõtlesin Roosast. Ja mõte ei liikunud. No eks ma lähtusin stereotüübist, et küllap kõik väikesed tüdrukud armastavad roosat. Eile aga hakkasin tegema endale kõrvarõngaid ja äkki asi muutus - ma sain aru, et see, mis mu näppude vahel kasvab, ongi talle. Ei mingit roosat, hoopis jahe sinine ja näpuotsaga soojendavat pruuni. Kõrvarõngast sai päikesekujuline ripats ja päriselt hakkab seda kandma üks väga armastatud tüdruk (kas see armastus saab soojendada Irina Sergejevnat?).

Tema emast, Marina Tsvetajevast, kirjutatud Tzvetan Todorovi raamat Elu tules tekitab väga vastakaid tundeid. Õigemini, raamat ei tekita, raamat on väga hea, aga Tsvetajeva ise tekitab. Kuigi lõpuks mulle tundus, et ma vist sain temast aru, tema hingest. Siin on fotogalerii Tsvetajevast ja tema lähedastest (raamatut lugedes on teinekord hea, kui nö pilt on silme ees).

Ja siin on tema maailm.

Veel kõrvarõngaid

Oi kuidas mulle meeldivad need filigraanpärlid! Nende vorm on nii mõnusalt matsakas, samas elegantne. Esimesele kõrvarõngapaarile lisasin kristalseid vaskse viimistlusega lihvitud klaashelmeid, mis päikese käes nii armsalt just parasjagu sätendavad. Teise paari aktsendiks on läbipaistmatud beezhid pisikeste mustade täpikestega klaashelmed. Või annab viimse lihvi hoopis pisike tumepunene helmeke? Mine võta kinni.

Edit: müüdud.

Kõrvarõngad on müüa 130 kr+postikulu eest.

sirjenrg ätt.gmail.com