Irina Sergejevna Efronile

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama ühest ammusurnud lapsukesest, kelle elu ja surm mulle nii hinge läksid, et ma mitu päeva tema pärast nutsin. Minus kasvas jabur soov midagi talle teha. Alguses ma mõtlesin Roosast. Ja mõte ei liikunud. No eks ma lähtusin stereotüübist, et küllap kõik väikesed tüdrukud armastavad roosat. Eile aga hakkasin tegema endale kõrvarõngaid ja äkki asi muutus - ma sain aru, et see, mis mu näppude vahel kasvab, ongi talle. Ei mingit roosat, hoopis jahe sinine ja näpuotsaga soojendavat pruuni. Kõrvarõngast sai päikesekujuline ripats ja päriselt hakkab seda kandma üks väga armastatud tüdruk (kas see armastus saab soojendada Irina Sergejevnat?).

Tema emast, Marina Tsvetajevast, kirjutatud Tzvetan Todorovi raamat Elu tules tekitab väga vastakaid tundeid. Õigemini, raamat ei tekita, raamat on väga hea, aga Tsvetajeva ise tekitab. Kuigi lõpuks mulle tundus, et ma vist sain temast aru, tema hingest. Siin on fotogalerii Tsvetajevast ja tema lähedastest (raamatut lugedes on teinekord hea, kui nö pilt on silme ees).

Ja siin on tema maailm.

Veel kõrvarõngaid

Oi kuidas mulle meeldivad need filigraanpärlid! Nende vorm on nii mõnusalt matsakas, samas elegantne. Esimesele kõrvarõngapaarile lisasin kristalseid vaskse viimistlusega lihvitud klaashelmeid, mis päikese käes nii armsalt just parasjagu sätendavad. Teise paari aktsendiks on läbipaistmatud beezhid pisikeste mustade täpikestega klaashelmed. Või annab viimse lihvi hoopis pisike tumepunene helmeke? Mine võta kinni.

Edit: müüdud.

Kõrvarõngad on müüa 130 kr+postikulu eest.

sirjenrg ätt.gmail.com

Filigraanpärlitest kõrvarõngad

Võtsin esimest korda osa Isetegija ühistellimusest. Kuigi Sayilas on kõigil toodetel mõõdud juures, siis reaalselt oma filigraanpärleid käes hoides olin ikkagi üllatunud, 17x13 mm lugedes ja käes hoides on ikka kaks eri asja (ei või olla, eksole:)). Meeldivalt muidugi. Ja juba nokitsesin kibekiiresti esimesed kõrvarõngad valmis. Sinna filigraanpärli sisse on poetatud ka üks klaaspärl:

Edit: müüdud.

Kuidas aega juurde saada

Kui pärlitööks on aega vaid loetud tunnike (lapsukese päevane uneaeg näiteks, sest siis on veel päevavalgust), kuidas siis küll kõik peas küpsenud ideed ära realiseerida ja materialiseerida? Sisemine ärevus, erutus ja paanika kasvavad, ma ei jõua, ma ei jõua, ma ei jõua, see kee ja see ka veel ja seda ja teist ja ja ja....siis tasub võtta oma poolik töö põlvedele, sinna otsa asetada lahtine pärlikarp (kus pärlid kenasti kõik sorteeritud on) ja küünitada töölaua kaugemasse otsa traadi või tangide järele. Sujuva liigutusega langeb pärliraskus põlvedelt põrandale srrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr (teate ikka seda heli, kui sajad pärlid mööda põrandat rõõmsalt laiali jooksevad?)....ja paanika on kadunud. Sest on aeg pärlid kibekiiresti kokku pühkida (enne kui keegi need alla neelata jõuaks, pooleteiseaastased teatavasti toituvad põrandapragudest leitud kraamist) ja algab meditatiiv-teraapiline puhkus: iga pärli eraldi peosveeretamine enne talle õige pesa leidmist, st sorteerimine. Ja aega tundub niiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju olevat, sest meditatsioon kestab ju päevi...:) Las ideed puhkavad, rahus.

Vanutatud kott, vol 2

Juba jupp aega tagasi sai kott valmis. Voodri sisseõmblemine muidugi võttis kuid:) Nüüd siis lõpuks tikkisin luku otsa pärlid ja voila! Valmis!

Taanikivist ripats

Traati mässida - milline lõpmatult mõnus tegevus!:) Teraapiline, ma ütleks. Et põnevam oleks nii teha kui kanda, said esi- ja tagupool erinevad. Kasutatud on kahte erijämedusega antiikse välimusega vasktraati.
Ja need rohelised lihvitud helmed on kui rosinad!



Keti diameeter on 32 cm, mahub lahedalt üle pea.
Edit: müüdud.

Taanikivid

Mul on kombeks mere äärest tulles alati taskud täis korjata. Aastaid tagasi Taanis Samso saarel rahvaülikoolis olles sai tihti mere ääres käidud ja kojusõidu ajaks oli mul üht-teist kaasavõtmiseks varutud. No stiilis, et "äkki läheb vaja" ja "mis sellest kõik teha võiks". Ja eile, näe, 12 aastat hiljem, läkski vaja! Tegin alustuseks ühed kõrvarõngad. Need kivid on sellised õhukesed ja lapikud. Keerasin mõlemale poole traadist ovaalid, kinnitasin need külgedelt lühemate traadijuppidega ja otstesse pistsin pärlikesed. Kivid on umbes 4 ja pool sentimeetrit, koos konksudega ja pärlipikkusega on üks kõrvarõngas ligi 9, teine natuke üle 8 cm pikk.
Kõrvas kõlksudes tekitavad nad sellise "tugeva ja väärika" enesetunde.
Edit: müüdud.

Neile kividele peaks proovima helmepõimingut ümber teha. Oma vaimusilmas näen juba suurepäralist tulemust..:)

Sinililled

Hakkasin õppima peyote-tehnikat. See esimese rea õige pinge hoidmine, nii et asi ettenähtud vormis oleks, on ikka tõeline kunsttükk. Minu esimesed ristkülikud tulid ikka eriti lopergused. Aga kuna ma olen väga laisk tehtut harutama, siis ma hoopis kasutasin selle iluvea ära ja punusin äärtesse lillekesed. Ja vormistasin oma esimesed katsetused kõrvarõngasteks.

Kõrrelised

Mulle hirmsasti meeldivad igasugused kõrrelised, tarnad ja helmikad, väriheinad ja nurmikad, maarjaheinad, timutid ja rebasesabad - kas need nimed pole iseenesest juba kaunid? Sügisese porise aja tipphetkedeks võib pidada nt bussisõidu ajal aknast möödalibisevaid kraavipervi, õigemini neid peeni värvinüansse ja kõrte kumeraid kaari, nõtkeid päid. Aastaid tagasi tikkisin endale kõrred seelikule. Õigemini peenvillasele mustale riidele ja pärast õmblesin seeliku. Tikkides ei ajanud ma näpuga raamatust järge, teinekord korjasin küll osad tee veerest koju kaasa (aga seda ma olen aeg ajalt aegade algusest saadik teinud) ja lihtsalt vahtisin. Ja siis jälle tikkisin. Ja nüüd ma käin talviti (sest seelik on soe ja pikk) kõrtes. Heinamaa...ja päikesepaiste....:)

Ja siin natuke lähemalt detaile ka:


Ja veel lähemalt:

Hõbekuldne kee

Järjekordne eksperimendi nässus tulemus, õigemini täitumatud ootused läbipaistvale fimole. Kunagi, kui sai tellitud valget läbipaistvat fimo, siis ma arvasin, et ta peale küpsetamist jääbki täiesti läbipaistvaks. Nii ma siis lõikasin papist peenikesed ribad, rullisin need kokku, panin liimi ka vahele. Sain sellised säbrulise faktuuriga kettad. Need ma mätsisin enda arvates õhukese kihi läbipaistva fimoga, tegin servadesse augud ja ajasin ahju. Oma kujutlustes nägin justkui läbi piimja klaasi kumavat "huvitav-huvitav" faktuuri. Aga tulemuseks sain valged läbipaistmatud jublakad. Kuigi ma nühkisin neid liivapaberiga, siis mingit erilist efekti see ei andnud. Niisiis hõõrusin ma nad sinise-hõbedase-kuldse-rohelise õlipastelliga üle, nühkisin lapiga ülearuse värvi maha ja lakkisin. Peale kuivamist ja peos veeretamist poetasin sahtlipõhja paremaid aegu ootama. Iseenesest olid nad täitsa mõnusad jublakad, väljanägemiselt rasked, tegelikult imekerged, no puhta paberist ju. Nüüd aga aeg tuli maa ja mere pealt. Tegelikult tuli Helmehaldjalt pakk hallide ja antiikkuldsete pärlitega ja ma mõtlesin, et proovin sobitada nö sobimatuid - kulda ja hõbedat. Tulemus on siin:



Kee on koos pikendusketiga 55 cm pikk.